Mida oodata filosoofialt
Filosoofia annab teadmisi ideede ajaloo kohta. Õppides filosoofiat, õpid tundma minevikus mõeldud mõtteid ja arutlusi. See on iseenesest huvitav ja hea, kuid tõsine väärtus peitub selles, et tundes ja analüüsides ideid möödanikust, on võimalik jõuda uute järeldusteni. Uus on unustatud vana! See rikastab isikut kohe kindlasti.
Filosoofia annab oskuse ja julguse küsida. Õpetab seda, et filosoofias ei ole nn poliitilist korrektsust. Kui hiliskeskajal poleks olnud julgust küsida jumala ning usu kohta nn ketserlikke küsimusi, siis oleks hilisem valgustusajastu ära jäänud. Samamoodi võime tänapäeval öelda, et kui poleks julgust küsida demokraatia kohta küsimusi või isegi julgust selle headuses kahelda, jääks selle areng seisma ning meil poleks lootustki parendamisele. Et see vajab arendamist johtub juba kasvõi kuulsast Winston Churchilli ütlusest: demokraatia on halvim mõeldav valitsemisvorm, kuid paremat pole kahjuks välja mõeldud.
Bertrand Russell oma kirjutises The value of philosophy näeb, et just küsimises ja kahtlemises peitub filosoofia suurim väärtus. Ta kirjutab, et inimesel, kel pole aimu filosoofiast on oma rahvuse, päritolu, isikuga seotud uskumuste ja veendumuste vang. Selline tüüp ei lange sügavatesse arutlustesse, vaid laseb oma elu juhtida argimõistusel. Tema jaoks kaldub maailm olema määratletud, lõplik ja selge. Harilikud vastuväited ei tekita temas küsimusi. Muud võimalused heidetakse lihtsalt kõrvale. Arutada pole sellise inimesega võimalik, vaielda samuti mitte. Oleme arvatavasti kõik selliseid isikuid oma elus kohanud. Või ise sellised olnud?
Mis juhtub siis, kui hakata filosofeerima? Küsima algatuseks igapäevaste asjade kohta käivaid küsimusi või kahtlema tavapärastes tegemistes? Näed, et sulle avanevad uued leheküljed, uued võimalused asju mõista. Isegi varem nii selged asjad hakkavad tekitama probleeme ja sa oskad neile vaid ebamääraseid vastuseid anda. Hoolimata kindlate vastuste puudumisest on filosoofiast saadav kasu ilmselge – sa oled vabastanud oma mõistuse türanniast. Sulle avanevad uued võimalused võimaldavad kasvatada oma teadmisi. See aga arendab sind, annab sulle teadmisi, kuid muudab sind ka isiklikus plaanis, tehes täiuslikumaks. Kaudselt annab kasu ka kogu ühiskonnale, kuivõrd me suudame seda mõjutada. Kokkuvõttes on parem olla oma teadmistes kahtlev, kui oma piiratuses enesekindel.
Kuid on veel kolmaski aspekt, mida filosoofia õppimine annab. Filosoofia õppimine annab oskuse kriitiliselt mõelda.
Filosoofia annab oskuse ja julguse küsida. Õpetab seda, et filosoofias ei ole nn poliitilist korrektsust. Kui hiliskeskajal poleks olnud julgust küsida jumala ning usu kohta nn ketserlikke küsimusi, siis oleks hilisem valgustusajastu ära jäänud. Samamoodi võime tänapäeval öelda, et kui poleks julgust küsida demokraatia kohta küsimusi või isegi julgust selle headuses kahelda, jääks selle areng seisma ning meil poleks lootustki parendamisele. Et see vajab arendamist johtub juba kasvõi kuulsast Winston Churchilli ütlusest: demokraatia on halvim mõeldav valitsemisvorm, kuid paremat pole kahjuks välja mõeldud.
Bertrand Russell oma kirjutises The value of philosophy näeb, et just küsimises ja kahtlemises peitub filosoofia suurim väärtus. Ta kirjutab, et inimesel, kel pole aimu filosoofiast on oma rahvuse, päritolu, isikuga seotud uskumuste ja veendumuste vang. Selline tüüp ei lange sügavatesse arutlustesse, vaid laseb oma elu juhtida argimõistusel. Tema jaoks kaldub maailm olema määratletud, lõplik ja selge. Harilikud vastuväited ei tekita temas küsimusi. Muud võimalused heidetakse lihtsalt kõrvale. Arutada pole sellise inimesega võimalik, vaielda samuti mitte. Oleme arvatavasti kõik selliseid isikuid oma elus kohanud. Või ise sellised olnud?
Mis juhtub siis, kui hakata filosofeerima? Küsima algatuseks igapäevaste asjade kohta käivaid küsimusi või kahtlema tavapärastes tegemistes? Näed, et sulle avanevad uued leheküljed, uued võimalused asju mõista. Isegi varem nii selged asjad hakkavad tekitama probleeme ja sa oskad neile vaid ebamääraseid vastuseid anda. Hoolimata kindlate vastuste puudumisest on filosoofiast saadav kasu ilmselge – sa oled vabastanud oma mõistuse türanniast. Sulle avanevad uued võimalused võimaldavad kasvatada oma teadmisi. See aga arendab sind, annab sulle teadmisi, kuid muudab sind ka isiklikus plaanis, tehes täiuslikumaks. Kaudselt annab kasu ka kogu ühiskonnale, kuivõrd me suudame seda mõjutada. Kokkuvõttes on parem olla oma teadmistes kahtlev, kui oma piiratuses enesekindel.
Kuid on veel kolmaski aspekt, mida filosoofia õppimine annab. Filosoofia õppimine annab oskuse kriitiliselt mõelda.